Punane

mängufilm - tootmises

29.11.1946 leitakse ENSV peaminister Johannes Vares Barbarus oma Kadrioru korterist surnuna. Ta on endale kuuli pähe lasknud. Tema taskus on hüvastijätukiri armsale naisele Siutsule Poisult. Poisuks kutsub Barbarust ainult Siuts. 1930ndatel elavad Poisu ja Siuts õnnelikult Pärnus. Doktor Barbarus on Pärnu rikkamaid mehi, Siuts võib oma kleidid Pariisist tellida. Aga Siuts ei ole õnnelik, ta tahaks ära, ise ka ei tea, kuhu. Poisu aina töötab, päeval arstina, öösel kirjutab luuletusi.

Luuletajana ei ole ta eriti tuntud, pealegi on Pärnu kunsti mõttes tagahoov. Siuts ei pea lillegi liigutama. Kõik mured võtab enda kaela teenija Hilda. Poisu parim sõber on Asm ehk Johannes Semper, kes nagu Poisugi on kirglik frankofiil, elab naise Auroraga Tartus ja on ajakirja Looming peatoimetaja. Semperid käivad Pärnus külas, nad veedavad aega jalutades ja Eesti kirjanduselu klatšides. Poisu uhkeldab oma uue telefoniga, ainult et keegi ei helista talle, nende telefon on Pärnus ainuke.

Ühel päeval telefon heliseb! Helistab TASSi korrespondent Izmestjev. Izmestjev ja Poisu kohtuvad Kreekas helesinise mereääres, kus Izmestjev pakub Poisule au ja kuulsust Venemaal. Ja Siuts pääseks Pärnust ära! Vastutasuks ei taha venelased esialgu midagi.

1940 helistab Izmestjev uuesti, taganemisteed enam pole. Poisu ja Siuts kolivad Tallinna, Poisust saab ENSV peaminister, Eesti astub Nõukogudel Liitu ja kaotab isesiesuvuse. Poisu on naiivne, ta ei aima, et kõik nii valesti võiks minna. Siutsule esialgu elu Toompeal meeldib, miks mitte komparteisse astuda? Ainult Hilda aimab halba.

Pärast sõda pole Poisut enam venelastele vaja. Poisu sõbrad tapetakse või lähevad Siberisse. Siutsu ja Poisu õnn on otsas, armastus on otsas, närvid ka, nad vaid kaklevad, Hilda nutab. Poisu leitakse vannitoast surnuna. Kas ta tappis end ise või venelased, ei saa me kunagi teada. Siuts mürgitab end, Hildal soovitatakse kaduda. Nagu poleks teda kunagi olnud. Neid kolme poleks justkui kunagi olnud.